Westworld'i (2016) teine hooaeg on alustanud, seega otsustasin lõpuks ära vaadata selle protoversiooni. Ainult huvitav tänu sellele, et proovis seda kõike teha enne. Muidu on see üsna tuim tükk, mis ei suuda midagi suurt huvitavat Crichtoni idee potentsiaalist realiseerida, kuigi Crichton on ise ka režissöör. Yul Brynneri loomulik robotlikkus leiab siin aga head kasutust. Ainult fännidele nö.

We don't know exactly how they work.

Võimas olme epic, mis kummutab täielikult Hitchcocki kuulsa tsitaadi: What is drama, after all, but life with the dull bits cut out. Need "igavad kohad" on aga paradoksaalsel kombel lummavalt paeluvad ja vägagi dramaatilised. Mis võiks olla parem ravim ennast rutiinist välja kiskuda, kui vaadata tundide viisi kellegi teise muserdavat rutiini.

Pealtnäha banaalselt lihtne, aga sisaldab hoovusi, mis jah, vääriks isegi mitmekordset vaatamist.

If I were a woman, I could never make love with someone I wasn't deeply in love with.

Kokkuvõttes, olles nüüd ära näinud mõlemad osad, jäi see kõik kuidagi...kuivaks. Von Trieril pole peale tema jaoks tavapärasele nihilistlikkule vaatele inimkonnale, seekord siis läbi seksuaalse prisma, midagi huvitavat öelda. Vaatamata vängele temaatikale on Nümfomaan kahetsusväärselt igav.

Päevad, mis ajasid segadusse tabab küll ajuti mingit mõistatuslikku 90ndate kvintessentsi, kuid liiga tihti tekib küsimus, kas taheti teha filmi või muusikavideot. Ja paneb pisut hämmastama, et naisrežissööri tehtud filmis ei anta arvukatele naistegelastele mitte mingit karakterit - naised on siin ainult kehad. Ei kummuta kahjuks levinud tõsiasja, et tehniliselt osatakse Eestis filme küll väga kõrgel tasemel teha, kuid nende kirjutamisega on kurvemad lood.